Eesti Kohtunike Ühing

Värske, alates 1991. aastast ametisse asunud kohtunikke tutvustav biograafiline leksikon kannab endas põlvkonnavahetuse vaimu. Eesti kohtusüsteem on taasiseseisvas vabariigis esimest korda olukorras, kus lähiaastatel on vahetunud ja vahetumas rohkem kui 1/5 kohtunikkonnast, näiteks aastatel 2023–2028 tekib pensionle jäämise õigus 51 kohtunikul. Suurel osal ametikandjatest tekib pensioniõigus just 2023. aastal – siis täitub 1993. aastal ametisse nimetatud kohtunikel 30 aastat teenistust kohtunikuna, mis annab õiguse kohtuniku väljateenitud aastate pensionile olenemata vanusest.

2011. aastal ilmunud Eesti kohtunikkonda kajastava raamatu eessõnas väljendati muret, et tulevikus ei tekiks olukorda, kus konkurssidel ei ole piisavalt kandidaate, keda väärikasse kohtunikuametisse nimetada. Pean paraku tõdema, et see kahtlus on tänaseks realiseerunud ja kohtusüsteemil on raskusi vabanevate ametikohtade täitmisega. Üha suurematel ja tihedamini toimuvatel konkurssidel napib silmapaistvaid kandidaate, st kõrgetasemelisi õigusspetsialiste. See on üheks murettekitavaks märgiks ka kohtunikuameti kuvandi üleüldisest devalveerumisest. Õigusemõistja amet ei pruugi olla nüüdisaegses kiirelt muutuvas ja rohkelt võimalusi pakkuvas maailmas noorema põlvkonna jaoks enam atraktiivne. Vesteldes kolleegidega Euroopast selgub, et see ei ole ainult meie väikese Eesti mure, probleemid kohtunikuametisse järelkasvu leidmisel on ilmnenud ka teistes Euroopa riikides. Otsitakse aktiivselt lahendusi kohtunikuameti kuvandi parandamiseks ja ümbermõtestamiseks. Selge on see, et kohtunikuamet peab kohanduma tänapäeva inimeste ootuste ja soovidega – see võib tähendada paindlikumat töökorraldust ja tööaega, erinevaid täiendavaid hüvesid, aga ka kohtunikule seadusega sätestatud tegevuspiirangute leevendamist või sotsiaalsete tagatiste taastamist. Loodan siiralt, et kohtunike põlvkonnavahetusega seotud probleemid leiavad piisavalt tähelepanu ja arutelu ning mõistlikud lahendused. Kohtusüsteemil tuleb koostöös teiste huvigruppidega ühiselt pingutada selle nimel, et saaksime ka järgmised Eesti kohtunikkonda kajastavad raamatud täita vääriliste ametikandjatega, aga eelkõige õiglaste, ausate ja tarkade inimestega, kes on näoga rahva poole.

Enne tulevikku vaatamist heitkem pilk hetkel ametis olevatele kohtuvõimu kandjatele ja väärtustagem nende panust õigusemõistmise maastikul. Iseäranis praeguses kriisidest kantud maailmas, kus ka kohtusüsteem on pidanud väga lühikese ajaga mitmete oluliste muudatustega kohanema, tuleb tunnustada ja hinnata kohtunike rolli stabiilse õigusruumi tagamisel.

Lõpetuseks on suur rõõm tõdeda, et kohtunike biograafiline leksikon on ilmunud füüsilise raamatu kujul, mitte digitaalse andmebaasi või "näoraamatuna". Raamatu sümbolväärtust ei asenda ükski digitaalne lahendus. Loodetavasti pakub raamat äratundmisrõõmu nii endistele kui ka praegustele kolleegidele ja annab ka avalikkuse jaoks kohtuvõimule näo.

Biograafiline leksikon "Eesti kohtunik" koondab andmeid kohtunikest, kes on ametisse nimetatud alates Eesti Vabariigi taastamisest kuni 31.12.2021. Leksikon on mõtteliseks järjeks 2017. aastal ilmunud ja Toomas Anepaio koostatud kogumikule "Kohtunikud, kohtu-uurijad ja prokurörid 1918–1940". Ettepaneku koostada käesolev leksikon tegi Eesti Kohtunike Ühingule endine Riigikohtu esimees ja Euroopa Kohtu kohtujurist Priit Pikamäe.

Kahtlusteta on 2017. aastal ilmunud kogumik oluliselt mahukam ja sisukam, paraku ka traagilisem. Aastatel 1918 kuni 1940 kohtunikena ametis olnud inimeste keerulised saatused sõnastavad omalaadsel moel kohtunikuameti olulisuse demokraatlikus ühiskonnas. Kohtunikud ei ole mitte ainult riigiametnikud, kes õigust mõistavad, vaid kohtunikel ja kogu kohtunikkonnal on kanda oluline roll demokraatliku õigusriigi säilimisel ja toimimisel. Inimesed, kes neid raskeid ülesandeid järjekindlalt iga päev täidavad, väärivad meelespidamist.

Kummalisel kombel on ajaloos need perioodid, kus reaalvaldkonnad on enam väärtustatud võrreldes humanitaarvaldkondadega, toonud kaasa suuri ühiskondlikke konflikte, autoritaarseid diktatuure ning sõdu. Humanitaarteadusi ei saa reaalteadustele vastandada, sest ükski ühiskond ega riik ei saa toimida ilma keele ja kirjata. Ükski riik ei saa toimida ilma seadusteta ja ilma inimesteta, kes neid seadusi loevad, tõlgendavad ja kohaldavad. Kui kohtusüsteem ei tasakaalusta ega kontrolli täitevvõimu ega seaduslikku võimu, ei arvesta tasakaalukalt kõigi huvigruppide õigusi, võib demokraatlik ühiskond kiirelt asenduda autoritaarse või totalitaarsega.

Eestluse ajalugu on alanud talurahva ajaloona ning kõrghariduse tasemel võib rahvusliku haritlaskonna kujunemisest rääkida alates TÜ taasavamisest 1802. aastal. Kuigi Eesti juristid on kandnud alati olulist rolli rahvuskultuuri arendamisel ja säilimisel, samuti iseseisva riigi loomisel, on kohtunike ja kohtunikkonna olulisus jäänud mõneti tagaplaanile.

Eestis ei ole välja antud kogumikega "Eesti arst" või "Eesti arhitekt" võrreldavaid leksikone kohtunike kohta. Kohtunike ajaloo jäädvustamiseks on siiski varem välja antud kaks väiksemamahulist kogumikku. 1996. aastal ilmus esimene kohtunikke tutvustav kogumik, mis tähistas omaaegset kohtureformi ja menetluslikke ümberkorraldusi. 2011. aastal ilmus järgmine kogumik ning selle väljaandmise ajal oli juba alanud kohtunike põlvkonnavahetus.

Riigikohtu esimene esimees Rait Maruste nimetati ametisse 08.12.1992 ja järgmised 10 riigikohtunikku nimetati ametisse 25.02.1993. Esimesed maa- ja linnakohtunikud nimetati ametisse 09.06.1993 ja 30.06.1993. Esimesed ringkonnakohtunikud nimetati ametisse 19.08.1993. Alates sellest ajast on ametisse astunud hulgaliselt uusi kohtunikke ning paljud on siirdunud pensionile. 2021. aasta alguses oli Eestis ametis 241 kohtunikku, neist naisi oli 162 ja mehi 79.

Käesolevasse kogumikku oleme soovinud koondada nende kohtunike andmeid, kes olid ametisse astunud kuni 31.12.2021. Vajab rõhutamist, et kogumik ei sisalda täielikku loendit inimestest, kes on Eestis alates 1993. aastast kohtunikuna töötanud või alates sellest ajast ametisse nimetatud, vaid see kajastab üksnes nende inimeste andmeid, kes on kas ise või kelle lähedased on pärast nende surma andnud nõusoleku andmete avaldamiseks. Kohtunikutöö keerukust arvestades tuleb mõistvalt ja lugupidavalt suhtuda nendegi kolleegide soovi, kes oma andmete avaldamist ei soovinud.

2022. aasta alguses oli keskmine Eesti kohtunik 49,3 aastat vana ja vanuse järgi oli ametis olevate kohtunike suurim rühm 40–49-aastased. 2021. aasta alguses oli 18 kohtunikul õigus pensionile siirduda. Kahtlusteta on suurem põlvkonnavahetus veel ees ning seda olulisemaks võib pidada nende inimeste ametitegevuse jäädvustamist, kelle aastatepikkune tööalane panus on lähimate kümnendite jooksul lõppemas.

Väljaande koostamisel on üritatud koondada kõigi kohtunike andmeid ühetaoliselt. Avaldatud andmed ei ole kindlasti kokkuvõtlikud ega kajasta iga üksiku inimese karjääri kõiki aspekte. Teisalt annab leksikon laialdase ülevaate ametis olevatest ja juba pensionile siirdunud kohtunikest ning seda sõltumata kohtust, kus inimene töötanud on.

Leksikoni andmed on kogunud ja süstematiseerinud Eesti Kohtunike Ühingu loodud toimetuse kolleegium, mille liikmeteks olid Jüri Ilvest, Maimu Laumets, Daimar Liiv, Ele Liiv, Siiri Malmberg, Tiina Pappel ja Tambet Tampuu. Toimetuse liikmed on valdavalt ise tegevkohtunikud (üks neist on emeriitkohtunik), mis tähendas leksikoniga seotud ülesannete täitmist igapäevase töö kõrvalt.

Suur tänu kõigile toimetuse liikmetele pühendumise eest!

Eesti Kohtunike Ühingul on suur au välja anda Eesti kohtunikkonda kajastav raamat. Tegemist on järjekorras teise sellesisulise raamatuga alates Eesti taas-iseseisvumisest.

Kahtlemata on tegemist nii riikliku kui ajaloolise tähendusega raamatuga, milles on kajastatud praegu ametis olevad Eesti Vabariigi kohtunikud ning pärast Eesti taasiseseisvumist kohtunikuametist pensionile siirdunud kohtunikud. Olen kindlal veendumusel, et ühtsete kaante vahele koondatud kohtunikkond käib käsikäes ühe iseseisva riigi riikliku atribuutikaga.

Raamat annab kohtuvõimule kui kolmandale võimule riigis näo. Samuti kannab raamat kohtuvõimu rahvale lähemale toomise ideed. Mitte eriti piltlikult öeldes on ju kõik kohtunikud siin näoga rahva poole. Tegemist on nende inimestega, kes on arendanud Eesti kohtusüsteemi ning läbi kohtupraktika ka Eesti õiguskorda. Võib öelda, et Eesti õiguskord on kõigi nende inimeste nägu. Eraldi on välja toodud praegu pensionil olevad kohtunikud. Olgu see neile sügav kummardus tehtud töö ja meie õigusriigi arengusse antud panuse eest.

Raamatus lähenetakse seega kohtusüsteemile läbi personaalse aspekti. See annab võimaluse uuteks analüütilisteks lähenemisteks ajal, mil korraga kehtivad mitmed sageli üksteist välistavad väärtused ja mil kohtulahend (-pretsedent) omab seega järjest suuremat tähendust. Raamatut lehitsedes saab asuda seisukohale, et Eesti kohtusüsteem on läbi isikulise aspekti elujõuline. Minu arvates sisaldab ühe süsteemi elujõulisus muuhulgas stabiilsuse ning uutele väärtustele avatuse tasakaalustatust. Jälgides näiteks kohtunike vanuselist skaalat võib väita, et kohtusüsteem on meie riigi jaoks tasakaalus. Raamatut lehitsevad väliskülalised saavad aga meie kohtusüsteemi võrrelda enda omaga ning leida sarnasuste ja erinevuste allikateni jõudmisel kindlasti palju mõtteainet. Kahtlemata on see raamat aja möödudes kohtusüsteemi ja -praktika arengu mõtestamisel allikaks õigusajaloolastele ning paljudele teistelegi spetsialistidele ja huvilistele.

Eks aeg näitab, kas kohtunikkonna arvu mõttes on praegune hetk Eesti kohtunikele kõrgaeg. Arvestades seadusandluse arengut, võib esitada väite, et kohtunikkonna arv ei pruugi tulevikus oluliselt suureneda ja võib pigem isegi väheneda. Seetõttu on kohtunike raamatu väljaandmine praegusel ajahetkel igati põhjendatud. Samuti näitavad juba järgmised analoogilised raamatud, millised muutused leiavad aset seadusandluse ja kohtupraktika järjest laiapõhjalisema väljakujunemise foonil kohtunikkonna isikulises, vanuselises jm struktuuris.

Eesti Kohtunike Ühing avaldab raamatu väljaandmise eest tänu Justiitsministeeriumile, kellega on koostöö olnud väga viljakas ja sujuv. Samuti täname kõiki raamatu valmimisele kaasa aidanud isikuid.

Hoiad käes Eesti kohtunikke tutvustavat 2006. aasta raamatut. Eelmise samalaadse raamatu ilmumisest on möödunud kümme aastat. On muutunud ajad ja inimesed, on arenenud nii kohtusüsteem kui ka arusaamad õiglasest õigusemõistmisest.

Kuigi ülekaaluka osa sellest raamatust moodustab pildimaterjal, ei tohiks seda pidada kohtunikkonna "perekonnaalbumiks" ega õigusemõistjate seltskondlikuks edevuselaadaks. Püüdes vastata küsimusele, miks sellist raamatut vaja on, sest on ju see kui stoppkaader Eesti kohtunikest just ilmumisaasta seisuga, mis avalikustab kogu kohtunikkonna. Kas ainult mälestuste fikseerimiseks ja ajaloo jaoks? Mõte liigub üha järgmistele küsimustele, millele ühest vastust vist polegi. Kes on kohtunik ühiskonna silmis oma staatuselt: kas avaliku elu tegelane või talaari varjunud õigusametnik, kes vaatab ühiselu kõrvalt ning avalikkus teda ennast ei näegi?

Kõik Eesti kohtunikud on iseseisvad ja sõltumatud persoonid, kuid milline on nende inimeste tähendus avalikus elukorralduses kohtunike korpusena? Kui soovime kohtunikkonda nimetada korpuseks, siis peame ju teadma, kes sinna kuuluvad ja mis neid ühendab.

Ühiskonna poolt kohtunikele esitatavad eetilised ja kõlblusnõuded on sedavõrd kõrged, et neid võib võrrelda vaimulikule esitatavate nõuetega. Pole kahtlust, et vaimulik on nii oma koguduse kui ka kogu ühiskonna jaoks avaliku elu tegelane, kelle elu pärisosaks on eeskujuks olemine. Olla nii teenistuses kui ka igapäevaelus õigluse ja seaduskuulekuse etaloniks on kohtuniku elu pärisosa. Kohtunikuks olemine ei tähenda kaugeltki seda, mida kõige laiemalt mõistetakse avaliku elu tegelase rollina, kuid missioonitundeta, üksikkaasuste lahendamise taga ühiskondlikku õigusrahu nägemata ei saa seda ametit pidada. Ainuüksi kohtuniku eristaatus avaliku elu tegelaste hulgas nõuab seda, et need inimesed oleks avalikult teada.

Kohtunike tööandja on Eesti rahvas kõrgeima riigivõimu kandjana. Kõrgeima riigivõimu kandjal on õigus teada, kes riigi nimel õigust mõistavad. Eestis on 245 kohtuniku ametikohta, mille täitmine avaliku konkursi korras sobivate isikuomadustega õigusasjatundjatega ei ole raske, sest kohtuniku ametikoha prestiiž ühiskonna silmis on kõrge. Mitte alati pole see nii olnud. Analüüsimata õigusemõistmise autoriteeti ja kohtunikesse suhtumist mõjutavaid tegureid, tuleb märkida, et üsna oluliselt suudab neid näitajaid mõjutada iga kohtunik isiklikult nii autoriteedi tõusu, kuid veelgi jõulisemalt languse suunas. Tuleb tõdeda, et tõusutendents on tugevam.

Enam kui paarsada valijahäält ei muuda ühiskonna arengusuundi, kuid sama arv kohtunikke moodustab riigi kolmanda võimu. Et käituda ja toimida kolmanda võimuna, peab kohtunike korpus üksteist tundma. Kohtunikud saavad paar korda aastas kokku oma suurüritustel, et arutada tööasju ja omavahel suhelda. Kindlasti pakub käesolev raamat juba järgmiseks kohtunike foorumiks ja täiskoguks palju äratundmisrõõmu nii neile, kes äsja kohtunikuks saanud, ja ka neile, keda pole teenistusest lahkumise järgselt unustatud.

Jääb vaid üle kohtunikkonnale ja ka avalikkusele soovida kena suhtlemist raamatu vahendusel ja tänada Eesti Kohtunike Ühingut erakordselt vajaliku teose kokkupaneku eest.