Ajalugu

 

Eesti Kohtunike Ühingu endised esimehed
PerioodEsimees
1991 detsember kuni 1993 detsemberPeeter Jerofejev
1993 detsember kuni 1995 detsemberMaie Kram
1995 detsember kuni 2001 märtsAllar Jõks
2001 märts kuni 2005 novemberHurma Kiviloo
2005 november kuni 2013 novemberMeelis Eerik
2013 november kuni 2017 detsemberVirgo Saarmets
2017 detsember kuni 2021 novemberIndrek Parrest

 

Ülevaade Eesti Kohtunike Ühingu tegevusest aastatel 1991 – 2006

PDF-fail

 

15 aastat Eesti Kohtunike Ühingut

Eesti Kohtunike Ühing (mitteametlik lühend EKoÜ) on Eesti Vabariigi kohtunike vabatahtlik ühendus, mittetulundusühinguna eraõiguslik juriidiline isik. Ühingu tegevliikmeks võivad olla Eesti kohtunikud. Ühingu auliikmeid valib ühingu üldkoosolek juhatuse ettepanekul. Seisuga 1. august 2006 on ühingus 168 tegevliiget ja kaks auliiget: Viini Kriminaalkohtu president Günther Woratsch (1999) ja endine kohtunik, EKoÜ asutajaliige ja praegune Eesti Advokatuuri kantsler, vandeadvokaat Rein Kiviloo (1995).

Ühingu kõrgeimaks organiks on liikmete üldkoosolek. Üldkoosolekute vahelisel ajal juhib ühingu tegevust juhatus. Moodustatud on revisjonikomisjon. Ühingul on oma pitsat, embleem (kujundanud ühingu asutajaliige Rein Pärtel) ja vimpel.

Ühingu asutamise tingis ühiskondlik-poliitiline olukord riigis ja see toimus suhteliselt ruttu pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist 20. augustil 1991. Põhikirja projekti koostasid Donald Kiidjärv (siis Tartu Maakohtu kohtunik) ja Peeter Jerofejev (siis Tartu Linnakohtu kohtunik). Asutamisega seotut arutati eelnevalt ka teiste kohtunikega Paide ja Viljandi kohtumajades. Asutamiskoosolek peeti Tartus 18. detsembril 1991 inseneride maja saalis ja asutajaliikmeteks oli 33 kohtunikku. Asutamiskoosoleku protokolli kohaselt oli ühingu loomisel eesmärgiks paremini kaitsta kohtunike sotsiaalseid õigusi ning olla kanaliks oma arvamuste ja seisukohtade väljendamisel. "Eks ta algul üks ametiühingu hõnguga asi oli. Hiljem tuli juba arusaamine rahvusvahelise koostöö vajalikkusest," mäletab asutamisaega praegune riigikohtunik ja esimene ühingu esimees Peeter Jerofejev.

Järgnevatel aastatel on ühingut juhtinud ka Maie Kram (Lääne Maakohtu kohtunik, detsember 1993 – detsember 1995), Allar Jõks (Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik, detsember 1995 – märts 2001, lahkus ühingu esimehe kohalt seoses tema valimisega Eesti Vabariigi õiguskantsleriks), Hurma Kiviloo (Tallinna Halduskohtu kohtunik, märts 2001 – november 2005). Alates 2005. aasta novembrist on ühingu esimeheks Harju Maakohtu kohtunik Meelis Eerik.

Ühingu algusaastail oli sekretär-kassapidajaks Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Jüri Paap. Alates 1996. aastast asus ühingule asjurina appi Mai Grauberg (nüüd Harju Maakohtu kohtunik, siis Tallinna Ringkonnakohtu konsultant). Novembrist 1997 on väikese vahega ühingu asjuriks olnud Toomas Riismaa (toonane haldusdirektor, nüüdne haldusjuht Tallinna Ringkonnakohtus).

Alates 1995. aastast on EKoÜ ka IAJ-i (International Association of Judges) liige. Ühingu esindajad on võtnud osa IAJ-i aastakoosolekutest alates 1993. aastast. Just auliige G. Woratschit tuleb tänada selle eest, et EKoÜ saavutas vastuvõtu IAJ-i ja sõlmitud sai olulisi rahvusvahelisi sidemeid sõsarorganisatsioonidega teistes riikides.

Põhikirja kohaselt on ühingul järgmised tegevuseesmärgid: ühendada kohtunikud kutseorganisatsiooniks, seista kohtunike ja kohtute sõltumatuse eest; kaitsta kohtunike isiklikke, tööalaseid ja sotsiaal-majanduslikke õigusi ning seaduslikke huve; kujundada ja hoida kohtunike kutse-eetika taset; uurida Eesti territooriumil tegutsenud kohtute ajalugu. Oma tegevusaja jooksul on ühing ka nimetatud eesmärke järginud. Kui ühingu tegevuse algusaastatel olid tegevuses prioriteediks tõepoolest kohtunike sotsiaalsete tagatiste eest seismine, siis juba 1990. aastate keskpaigast algasid ühingusisesed diskussioonid selle üle, kas ühing peaks enam täitma ametiühingu või kutseühingu funktsioone. Arvestades asjaolu, et tegemist on ainukese kohtunike ühinguga meie riigis, on ühingul tulnud paratamatult täita mõlemaid eesmärke.

Ühing on järjekindlalt seisnud selle eest, et kohtunikele oleks nende töö eest tagatud vääriline tasu. Ühingu oluline roll selles vallas ilmnes eriti 1998. ja 2002. aastal. Seoses täidesaatva võimu püüdlustega muuta kehtinud kohtunike ametipalka ja seda kohtunike ja nende ühingu eest varjates, pöördus EKoÜ 1998. aasta sügisel toetuse saamiseks ka Euroopa Kohtunike Assotsiatsiooni presidendi poole ja toetust sealt ka saadi. 2002. aastal osales ühingu esimees H. Kiviloo parlamendis kohtute seaduse eelnõu aruteludel. Samuti toimus EKoÜ juhatuse initsiatiivil kohtute seaduse eelnõu laiendatud arutelu koos seadusandliku ja täidesaatva võimu esindajatega. EKoÜ tegevus kandis lõpptulemusena vilja ning seadusandlikult tagati kohtunike sõltumatuse jaoks olulised garantiid.

Ühingu juhatus on osalenud ka kohtunike ametikorterite jaotamisel ja hilisematel läbirääkimistel Justiitsministeeriumiga, arutamaks võimalusi, kuidas kohtunikud saaksid oma kodu omanikeks.

Koos riikluse arenemisega ja ka paralleelselt nn ametiühingulise tegevusega on meie ühing tegutsenud eelkõige kutseorganisatsioonina.

Kuni 2002. aastani, mil kohtute seaduse alusel moodustati Kohtute Haldamise Nõukoda ja kohtunike täiskogu, puudusid Eestis kohtunike omavalitsusorganid. Seega oli just EKoÜ selleks väljundiks, mille kaudu sai kohtunikkond seista oma huvide eest, suhelda seadusandliku ja täitevvõimuga, rääkida kaasa kohtusüsteemi ja kohtunikke puudutavates küsimustes. Ühingu aastakoosolek oli selle ajani peaaegu ainuke kohtunike iga-aastane foorum, kus kohtunikkond sai arutada talle olulisi probleeme. 1990. aastate teisel poolel pidas ühingu juhatus ka laiendatud koosolekuid kohtute esimeeste osavõtul. Nendel koosolekutel oli oluline roll kohtunikonna ühiste seisukohtade kujundamises kohtute haldamismudeli, sotsiaaltagatiste ja kohtunike koolituse küsimustes.

Ühingu üldkoosolekul 15. märtsil 1994 võeti tolleaegse Riigikohtu esimehe R. Maruste eestvedamisel vastu Eesti kohtunike käitumisreeglid. 23. veebruaril 2004 on kohtunike täiskogu poolt vastu võetud Eesti kohtuniku eetikakoodeks, mille projekti väljatöötajateks olid eelkõige ühingu liikmed ja senised kohtunike käitumisreeglid olid koostamisel üheks alusdokumendiks.

Kogu ühingu tegutsemisaja on kohtunikel aeg-ajalt olnud probleeme suhtlemisel meediaga. EKoÜ tegevuse algaastatel oli see küsimus kohtunikele eriti uudne ja probleeme tekitav, mistõttu oli ühingu tasakaalustav ja ka nõustav roll rohkem vajalik. Kuigi praegu töötavad suuremates kohtutes ka pressiesindajad, peab ühing üheks oma eesmärgiks aidata kaasa kohtute ja kohtunike töö objektiivsemale kajastamisele meedias. Sel eesmärgil on näiteks koostöös Ajalehtede Liiduga plaanis koolitus ajakirjanikele käesoleva aasta sügisel.

Ühing ja tema liikmed on aktiivselt osalenud riigis toimunud diskussioonidel kohtute haldamise teemadel, mis on olnud aktuaalne peaaegu kogu ühingu tegusemise aja jooksul ja on seda jätkuvalt. Ühingu esindaja on osalenud pidevalt alates selle loomisest Kohtute Haldamise Nõukoja töös. Praegu on üheks prioriteediks kohtusüsteemi arendamisel kohtute infosüsteemi arendamine. Oleme rahul, et EKoÜ esindajad on nendesse protsessidesse kaasatud. Nii on ühingu esimees E-Toimiku juhtgrupi liige ja ühingu liikmed erinevate menetlusliikide töögruppide liikmed. Oluliseks teemaks on olnud läbi aegade ka kohtunike koolitus. 1990. aastatel tegeles ühing aktiivselt nn kohtunike järelkoolituse programmi analüüsiga ja muude kohtunike koolitust puudutavate küsimustega. Ühingu roll selles valdkonnas oli oluline ka seetõttu, et seadusega ei olnud siis otseselt tagatud kohtunikele endile selles vallas kaasarääkimisõigust. 2002. aastal uue kohtute seaduse vastuvõtmisega on olukord muutunud ja kohtunike täiskogu valib kohtunike esindajad ka kohtunike koolitusnõukogusse.

Ühing ja tema liikmed on andnud oma panuse ka riigi seadusloomesse. EKoÜ on saavutanud tunnustuse kohtunike esindusorganisatsioonina, kellelt küsitakse pidevalt arvamust kohtusüsteemi arengut ja kohtumenetlust puudutavate seaduseelnõude osas. Niipalju kui on olnud vähegi jõudu ja mõtteid, on ühing liikmete abiga ka neid arvamusi andnud.

Oluline on ka rahvusvaheline koostöö kolleegidega, sealhulgas kohtunike organisatsioonidega teistes riikides. Ühingu kaudu on meie liikmed saanud osaleda välisriikides erialastel konverentsidel ja tutvuda teiste riikide kohtute tööga. Alates IAJ-i vastuvõtmisest on ühingu esindajad osalenud iga-aastastel IAJ-i ja EAJ-i aastakoosolekutel. Tihedam läbikäimine on olnud Saksa, Austria, Soome ja Balti riikide kolleegidega. Koostöös Soome Kohtunike Ühinguga on korraldatud nii Eestis kui Soomes mitmeid konverentse: esimene neist toimus 1995. aastal Soomes, viimati kohtuti 2003. aasta maikuus Tallinnas teemal "Kohtunikueetika kirjutatud ja kirjutamata reeglid".

16. novembril 1993 toimus Lätis (Jurmalas) Läti, Leedu ja Eesti kohtunike esindajate ühisnõupidamine, kus peeti vajalikuks sõlmida kokkulepe Balti Riikide Kohtunike Ühingute Nõukogu loomise ja edasise koostöö kohta. Selles kokkuleppes fikseeriti, et Balti Riikide Kohtunike Ühingute Nõukogu on Eesti, Läti ja Leedu Kohtunike Ühingute alaliselt tegutsev organ, kes saab kokku üks kord aastas, et arutada nende riikide kohtuvõimu ees tõusetunud aktuaalseid probleeme. Igast Balti riigist valitakse nõukogusse neli kohtunikku (üks Kohtunike Ühingust ja üks igast kohtuastmest). Balti Riikide Kohtunike Ühingute Nõukogu põhimäärus võeti vastu 26.-28. septembril 1994 Tartus toimunud konverentsil. Nõukogu tegevuse Eesti-poolseks eestvedajaks ning kauaaegseks esimeheks ja aseesimeheks on olnud Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Mare Merimaa.

EKoÜ on teinud koostööd ka teiste juristide kutseorganisatsioonidega Eestis: prokuröride ühinguga ja juristide liiduga. Ühingul on olnud pikaajaline koostöö Eesti Harjutuskohtu Seltsiga alates seltsi asutamisest 1997/98 õppeaastal. Ühingu liikmed on osalenud nii kirjalikus voorus konkursitööde hindamisel kui ka kohtunikena suulises finaalvoorus. Võitjatele on ühing välja pannud auhindu.

Aastast 2004 on ühingul vimpel, mille on senini saanud ühingu liikmed Hurma Kiviloo, Uno Lõhmus, Jaano Odar ja Nelja Zaitseva. Vimpel on tunnustamisavaldus, mille võib vastavalt statuudile anda isikule või isikute grupile aasta teo eest. Vimpli võib anda ka vanaduspuhkusele siirduvale ühingu liikmele, kes on kohtunikuna töötanud vähemalt 20 aastat ja muudel juhtudel teenete eest Eesti kohtusüsteemi arendamisel ja tugevdamisel ning kohtunikkonna huvide kaitsmisel.

Oluline roll kohtunike ühendamisel ja üksteise tundmaõppimisel on olnud ka seltskondlikel üritustel. Ühingu liikmetele koos peredega on korraldatud aastatel 1998–2005 õppe- ja puhkereise Austriasse, Hispaaniasse, Itaaliasse, Iirimaale, Sardiiniale ja Korsikale ning Türki. Alates 1993. aastast oli pikka aega heaks traditsiooniks EKoÜ korraldatud nn talvine kohtunike päev koos konverentsiga. Ühing on toetanud ka justiitstöötajate suvepäevade korraldamist. Unustatud pole ka sporti: aastate jooksul on ühingu võistkond kohtunud prokuröride ja advokaatidega korvpallis, võrkpallis, lauatennises ja males. Toimumas on ühingu liikmete jaoks uut moodi üritus – talgud Maarja Külas Põlvamaal, kus elavad puuetega lapsed.

Millised võiksid olla ühingule järgmised 15 aastat? Eks see sõltub nii Eesti riigi kui ka kohtusüsteemi arengust, aga ka ühingu liikmetest endist. EKoÜ-l on olnud nii paremaid kui ka halvemaid aegu, kuid kindel on see, et kohtunikud vajavad oma kutseühingut. Kutseühing peab olema selleks pidevalt tegutsevaks ja autoriteetseks survegrupiks, mis suudab oma liikmete ühiste jõupingutuste kaudu pidevalt seista kohtunike sõltumatuse ja ühiste huvide eest ning olla kaasarääkijaks seadusloomes.

Kersti Kerstna-Vaks
EKoÜ juhatuse liige 1995–1999 ja 2005–2009

 

Eesti Kohtunike Ühingu asutajaliikmed

 

  1. Sergei Belov

  2. Avo Greebe

  3. Raivo Isakar

  4. Peeter Jerofejev

  5. Allar Jõks

  6. Henn Jõks

  7. Ott Järvesaar

  8. Margus Heek

  9. Ivi Kesküla

  10. Donald Kiidjärv

  11. Rein Kiviloo

  12. Tiit Kollom

  13. Egon Konsand

  14. Maie Kram

  15. Ago Kutsar

  16. Madis Kägu

  17. Lembit Käis

  18. Lea Laarmaa

  19. Natalia Lausmaa

  20. Ulvi Loonurm

  21. Jaak Luik

  22. Vello Luik

  23. Mare Merimaa

  24. Rein Pärtel

  25. Katrin Saar

  26. Malle Seppik

  27. Anatoli Zilin

  28. Agu Timmi

  29. Jaan Toomepärg

  30. Peeter Vaher

  31. Monica Vels

  32. Ülo Vijar

  33. Ruth Virkus

 

Eesti territooriumil tegutsenud kohtusüsteemi lühikronoloogia
ToimumisaegSündmus
24.02.1918Eesti Vabariigi väljakuulutamine. Manifest kõigile Eestimaa rahvastele, mille paragrahvi 4 kohaselt tuli "... viibimata kohtuasutusi sisse seada kodanikkude julgeoleku kaitseks."
13.11.1918Eesti Ajutine Valitsus nimetas esimese Eesti Vabariigi kohtunikuna ametisse Jaak Reichmanni, Tallinna Ringkonnakohtu (hilisema Kohtupalati) esimehe.
18.11.1918Ajutise Valitsuse määrus "Ajutiste kohtute sisseseadmise üle," mis saab aluseks Eesti Vabariigi kohtusüsteemi rajamisele. Kohtukeeleks sai eesti keel.
19.11.1918Ajutine Valitsus võttis vastu "Ajutised administratiiv­seadused," mis kehtestasid seadusandliku kontinuiteedi.
02.12.1918Kohtuminister Jüri Jaaksoni korralduse kohaselt pidid kõik Eesti kohtuasutused alustama oma tööd.
05.02.1918Ajutise Valitsuse otsusega loodi iga jalaväerügemendi juures välikohtud.
18.12.1918Ajutise Valitsuse määrus sõjakohtute loomise kohta.
12.02.1919Ajutise Valitsuse vastuvõetud seadus "Administratiivkohtupidamise kord," mis tähendas sisuliselt halduskohtute loomist.
01.04.1919Ajutine valitsus võttis vastu seaduse Kõrgemast Riigikohtust.
14.06.1919Vannutatud Advokaatide Nõukogu asutamiskoosolek Kohtupalati ruumides.
21.10.1919Asutav Kogu võttis vastu Riigikohtu seaduse.
31.10.1919Asutav Kogu valis Riigikohtu esimesed liikmed (esimees Kaarel Parts; liikmed Paul Beniko, Rein Koemets, Jaan Lõo, Hugo Reiman, Martin Taevere, Peeter Puusepp).
02.12.1919Riigikohtu esimene korraldav istung Tallinnas rüütelkonna majas.
14.01.1920Riigikohtu esimene avalik istung Tartu raekoja saalis.
10.04.1920Tallinna ringkonnakohus nimetatakse Kohtupalatiks.
15.06.1920Asutav Kogu võttis vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse, mille kohaselt oli kohtunike ametisse nimetamine Riigikohtu pädevuses.
01.12.1920Seadus priisikohtu loomisest.
14.-16.10.1933Rahvahääletus põhiseaduse muutmiseks.
24.01.1934Muudetud põhiseaduse jõustumine. Kohtunike ametisse määramine oli nüüdsest riigipea pädevuses.
08.06.1934Riigivanema dekreet Riigikohtu üleviimiseks Tallinnasse. Dekreedi alusel kolis Riigikohus 1935. aastal Tallinnasse.
01.02.1935Jõustus uus kriminaalkohtupidamise seadustik. Kohtupalati ümbernimetamine Kohtukojaks, rahukohtud ja rahukogud nimetati ümber jaoskonnakohtuteks ja ringkonnakohtuteks.
01.01.1938Eesti Vabariigi uue põhiseaduse jõustumine. Kohtunike nimetamine kuulus presidendi pädevusse.
06.04.1938Eesti Vabariigi uus kohtute seadustik.
29.07.1940Kohtute seadustiku muutmise ja täiendamise seadus, mis likvideeris kohtunike sõltumatuse ja tagandamatuse.
aug-sept 1940Riigikohtu esimehe K. Partsi, Kohtukoja esimehe J. Reichmanni ning paljude teiste kohtunike vallandamine.
16.11.1940Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus kohtusüsteemi ümberkujundamise kohta. Jaoskonnakohtud reorganiseeritakse rahvakohtuteks ning Kohtukoda Ülemkohtuks. Ringkonnakohtud jäid püsima mitut maakonda hõlmavate esimese ja teise astme kohtutena.
dets 1940Rahvakohtunike ja rahvakaasistujate "valimised".
29.12.1940Eesti NSV kohtu­rahvakomissari A. Jõeääre käskkiri Riigikohtu tegevuse lõpetamisest ning ametnike vallandamisest alates 1. jaanuarist 1941.
31.12.1940M. Klaasseni juhatamisel toimunud Riigikohtu viimane istung Tallinnas.
01.01.1941Nõukoguliku kohtusüsteemi tegevuse algus Eestis.
sept-okt 1944Nõukogude kohtusüsteemi taastamine Eestis.
06.10.1949Rahvakohtunike ja rahvakohtu kaasistujate "valimised" Eesti territooriumil.
1952-1953Oblastikohtud Eesti territooriumil.
1957Seniste jaoskonna rahvakohtute asemel luuakse rajooni- ja linnade rahvakohtud.
mai-juuni 1960Eesti NSV Kohtuministeeriumi likvideerimine ja rahvakohtute juhtimise üleminek Eesti NSV Ülemkohtu pädevusse.
02.12.1970Eesti NSV Justiitsministeeriumi taastamine, kohtute juhtimise üleminek Eesti NSV Ülemkohtult ministeeriumi pädevusse.
16.05.1990Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadus "Eesti valitsemise ajutise korra alustest" lõpetas Ülemkohtu allutatuse NSV Liidu Ülemkohtule. Õigusmõistmine Eesti territooriumil oli Nõukogude Liidu kohtuvõimust lahutatud ja sõltumatute Eesti kohtute ainupädevuses.
24.05.1990Eesti Vabariigi Ülemnõukogu nimetas rahvakohtud maa- ja linnakohtuteks.
20.08.1991Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine.
23.10.1991Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis vastu "Eesti Vabariigi kohtute seaduse" ja "Kohtuniku staatuse seaduse". Üleminek kolmeastmelisele kohtusüsteemile.
09.04.1992Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus kohtureformi läbiviimisest. Otsuse punkti 1 kohaselt tuli rajada Riigikohus.
03.07.199228. juunil 1992 toimunud rahvahääletusel vastu võetud põhiseaduse jõustumine.
07.10.1992Riigikogu deklaratsioon põhiseadusliku riigikorra taastamisest.
08.12.1992Riigikogu valis taastatava Riigikohtu esimeheks Rait Maruste.
16.12.1992Riigikogu võttis vastu "Eesti Vabariigi kohtute arvu ja nende koosseisude ning maa- ja linnakohtute kaasistujate arvu kindlaksmääramise seaduse." Seadus määras kindlaks kohtute asukohad, v.a Riigikohus.
01.02.1993Eesti Vabariigi Riikliku Arbitraaži tegevuse lõpetamine.
25.02.1993Riigikohtu esimeste liikmete valimine Riigikogus.
27.05.1993Tegevust taasalustanud Riigikohtu esimene avalik istung Tartu raekoja saalis.
22.06.1993Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegiumi esimene istung. Riigikohtu sisulise töö algus.
15.09.1993Eesti Vabariigi kolmeastmelise kohtusüsteemi tegevuse algus.
01.10.1993Eesti Vabariigi Ülemkohtu tegevuse lõpp.
29.07.2002Uue kohtute seaduse jõustumine.
02.10.2002Uue kohtute seaduse alusel moodustatud Kohtute Haldamise Nõukoja esimene istung.
01.01.2006Kohtusüsteemi territoriaalne reorganiseerimine. Eesti territoorium on jagatud nelja maakohtu ja kahe halduskohtu teeninduspiirkondadeks.